Kui tööandja on sõlminud töölisega lepingu, kuhu on märgitud kindlad töötunnid, siis on ta kohustatud vastavad töötunnid ka töölisele tagama.

Kui tööandja ei suuda lepingujärgset tööd pakkuda, aga tööline on tööandja käsutuses, siis on tööandja kohustatud maksma töölisele palka ka nende päevade eest, kui tööline reaalselt tööd ei tee – töö mitte pakkumises on süüdi tööandja ise. Näiteks vastutab tööandja juhtumite puhul, kus töö tegemine on seiskunud materjali/töövahendite puudumise tõttu või on tööaeg tööandja poolt valesti organiseeritud.

Väga levinud on praktika, kus tööandja teatab töölisele, et tööline võib koju jääda ja ei pea tööle tulema, kuna hetkel ei ole tööd pakkuda. Sellega annab tööandja ise töölisele loa kodus olla.

Tööandja saab vältida töölisele nö “tühjade päevade” eest maksmist sellega, et saadab töölise sundpuhkusele (mille puhul on siiski vajalik 14 päeva ette teatada) või sõlmib töölisega kirjaliku lepingu töö ajutise katkemise kohta (töötegijal ei ole kohustust nimetatud lepingut sõlmida).